Töö ebameeldivamatest külgedest veidi

Mulle väga meeldib mu töö, aga on päevi, kus ühtteist sellistki juhtuda, mis nii tore ehk polegi. Toon ära nimekirja asjadest, mis võivad töö ebameeldivamaks muuta, mõne jaoks isegi ohtlikuks:

• kuumarabandus (eriti sellesuviste üle 30-kraadiste päevadega)
• päikesepõletus (kreemitad, mis sa kreemitad - 8 tundi päikese käes jätab oma jälje ikka)
• herilaste ja mesilaste nõelamised (võsas ragistades ei pruugi tähelegi panna kui mõnele herilaspesale kopsu oled pannud ning järgmisel hetkel oled ise neist kaetud ning kümme ja enam pistet ei pruugigi nii ebatavaline olla)
• jalanikastused (ronides mööda raiesmikku, mis on tihedalt võsa ja rohttaimi täis kasvanud, võib kergesti mõni auk, vagu, horisontaalne oks või tüvi märkamata jääda ning oma jala kas ära põrutada või välja väänata)
• puru silmas (kiivri näokaitse peab kinni küll suuremad sae alt lendavad tükid, kuid peenike tolm tuleb ikkagi läbi)
• sinikad (aeg-ajalt lendab pikki jalgu sae alt päris suure kiirusega puidutükikesi, mis võivad järgi jätta  arvestatava suurusega sinikad)

Metsast välja

Vahepeal saab noorendikes ragistamise asemel hoopis heinamaal jalutatud. Näiteks väikestel põllulappidel, kuhu traktoril ligipääs puudub.

MUH e metsauuenduse hooldus

Minu ettevõtte kõige tavalisem teenus on metsauuenduse hooldus ehk siis pisikeste puukeste valguse kätte aitamine :) Seda saab teha kolmel moel:

1. Ümber taime niites
2. Mööda taimede istutusrida koridori niites
3. Ülepinnaliselt kõik maha niites va taimed siis, mida hooldada vaja

Kõlab lihtsalt, aga mõnes kohas, kus tuleb ümber taime niita, on rohi rinnuni ja selleks, et taim üles leida tuleb ikka koridorike enda ette niita. Ja mõnes kohas, kus koridorid teha tuleb, on selline vaarika, pihlaka, lepa ja paju võsa, et enda läbi ragistamine sealt on paras treening keskkohale ja kätele ning taimi leiab sellisest võpsikust väga harva.